Selle nimega võib julgelt kutsuda karvast paprikat ehk Rocotot. Ladinakeelse nimetusega – Capsicum pubescens

Rocotod on pärit Lõuna-Ameerikast, Peruust, Andide mägedest. Kui meie tavalised, magusad paprikad, vajavad kasvamiseks ja viljumiseks soojust ning päikest siis rocotod on mägede jahedama kliimaga kohanenud. Vaatamata jahedatele kasvutingimustele on nad enda viljadesse kogunud arvestatava koguse kuumust. 50 000–250 000 Scoville’i soojusühikut on muljetavaldav teravuse aste.

Rocoto taimedel on oma ametlikule nimetusele vastavalt iseloomulikud karvased lehed, meenutades füüsali taime lehti.  Põõsad on tugevalt harunevad ja kasvavad märkimisväärselt suureks, 1,5 m kõrgeks ning peaaegu sama laiaks.

Kasvatasin neid kasvukottides ja see oli hea otsus. Sain taimi ümber tõstes neile rohkem ruumi anda. Ma ei osanud arvata et nad nii võimsaks kasvavad.

Teine hea  kasvukotis kasvatamise eelis oli see, et sain nad sügise saabudes soojemasse kasvuhoonesse ümber tõsta. Ja nad kasvasid edasi, viljad valmisid järjest oktoobris – novembris. Ka esimene lumi õues ja väikesed miinuskraadid ei seganud neid. Viimased viljad

korjasin veidi enne jõule ja siis külm nad võttis. Kui on võimalus rocoto taim tõsta talveks väheste plusskraadidega ruumi on teda võimalik kasvatada mitmeid aastaid.

Rocoto viljade väljanägemine on erinev. Neid võib olla õunakujulisi, piklikke, väikeste oliivide sarnaseid või meenutavad suuri kirsse. Värvuselt säravpunased, kollased, oranžid või rohelised, kuid ühine tunnus on lillad õied ja süsimustad seemned.

Viljad kinnituvad taimele pika, peenikese varrega. Viljaliha on neil paks, mahlane, veidi magus ja väga terav. Sööksid nagu krõmpsuvat paprikat, aga kohe annavad nad tunda oma teravusest, see ei ole selline hiljem saabuv tulisus.

Rocoto kasvatamine on sarnane kõigi paprikate kasvatamisele. Olin seemneid tellides lugenud et rocotod vajavad pikka kasvuaega. Kohe kui seemned 11. märtsil kohale jõudsid panin ma nad kasvama. 11. märts on küllalt hiline aeg paprikate külviks, aga katsetamise soov oli suur. Leotasin seemneid 12 tundi leiges vees siis niiske paberi

sisse ja plastikkarpi. Koos karbiga sooja kohta idanemist ootama. Kõige soojem ruum majas on väike tehnoruum, selles on püsivalt 28 – 30 kraadi sooja. Ideaalsed tingimused taimede idandamiseks.

16. märtsiks olid seemnetel väikesed idud näha. Panin idanenud seemned mulda väikestesse kassettidesse ja taime kasvades järjest suuremasse potti. Kasvuhoonesse, kasvukotti istutasin nad mai lõpus. Taimede kasvades ja õitsemise alguses lisasin kastmisvette paaril korral köögiviljadele mõeldud väetist ja kaltsiumnitraati, ning nad

kasvasid jõudsalt. Taimed hakkasid oma raskuse all viltu vajuma, proovisin neid üles siduda aga põõsad olid nii suured et loobusin sellest. Nii nad kasvasidki lõpuks viltuvajunult. Saime niiviisi ka väga hästi hakkama. Alles sügise saabudes kärpisin taimed lühemaks ja viisin nad soojemasse kasvuhoonesse. Haiguseid neil ei olnud ja ühtki kahjurit ma ka neilt suve jooksul ei leidnud.

Mida ma viljadega tegin?

Küpsed viljad säilivad päris kaua, hoidsin neid lihtsalt toatemperatuuril ja lisasin sealt vähehaaval toitudesse. Marineerisin neid koos jalapenodega, sain mitmeid purke teravaid maitseelamusi. Osade viljadega proovisin kuivatamist. Nende viljaliha on nii paks et ilma kuivatita on neid raske kuivaks saada, enne kipuvad nad pehmeks minema ja riknema. Kuivatiga õnnestus see hästi.

Neid vilju valmistatakse täidetult ahjus, neid grillitakse ja neist tehakse teravat kastet aga selleni ma seekord ei jõudnud.