Kirjeldus

Õlisalvei( Salvia hispanica ), mida nimetatakse ka mehhiko chia , õistaime liik piparmündi perekonnast ( Lamiaceae ), kasvatatakse söödavate seemnete pärast. Taim on pärit Mehhikost ja Guatemalast, kus see oli Kolumbuse-eelsele ajale oluline toidutaim ning sellel taimel oli  ka meditsiiniline ja religioosne väärtus. Koos ubade, maisi, kõrvitsa ja amarandiga moodustasid chia seemned olulise osa põlisrahvaste toidust. Asteegid röstisid tavaliselt seemneid ja jahvatasid need jahuks ning sõdalased ja käskjalad toitusid pikkadel reisidel suuresti chia seemnetest. Arvestades chia kultuurilist ja religioosset tähtsust põlisrahvaste seas, keelustasid Hispaania vallutajad selle kasvatamise ja asendasid selle võõramaiste teradega, nagu nisu ja oder.

Chia seemneid kasutatakse nende tervisele kasulike omaduste tõttu, kuna need sisaldavad palju kiudaineid ja oomega-3 rasvhappeid. Väikesed ovaalsed seemned on umbes 1 mm  läbimõõduga ja neil on läikiv, laiguline või täpiline seemnekest, mille värvus varieerub tumepruunist hallikasvalgeni.

Samuti on neis palju kiudaineid, valku, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, tsinki ja antioksüdante. Kui teisi seemneid, näiteks linaseemneid, tuleb nende toiteväärtuse suurendamiseks jahvatada, on chia seemned kergesti seeditavad ja seega saab neid tervena süüa. Tavaliselt puistatakse neid salatitele, võileibadele, küpsetistele  või jogurtile. Seemneid võib segada vee, mahla või piimaga, et moodustada paks jook või puding, ning neid võib ka idandada ja süüa värskelt salatites ja võileibadel. Arvestades chia seemnete suurt kiudainesisaldust ja võimet paisuda geelina, on tõendeid selle kohta, et need võivad toimida söögiisu vähendajana. Ei ole veel tehtud piisavalt uuringuid, aga senised katsed näitavad et chia seemnete kasutamine toiduks vähendab südamehaiguste, vähi ja insuldi riski.