Kirjeldus

Viigilehine kõrvits – tema erisus teistest: mustad, lamedad seemned, nagu arbuusil. Omal ajal kirjutati, et ta on ka magus, nagu arbuus, kuid see ei ole tõsi. Peened väädid kasvavad kuni kümne meetri pikkusteks, vallutades terveid lehtlaid ja aedu. Viljuma hakkab suve lõpus. Läikivad, ovaalsed viljad rohekas-valgete tähnikestega on hämmastavalt ilusad. Ja maitsvad. Neid peab sööma poolvalminult, nagu ka kabatšokke, kuni koor pole veel kõvaks muutunud. Parim on teda praadida, paneerides eelnevalt jahus. Oleks nagu kabatðokk, kuid maitse on hulga rikkalikum. Septembris läheb põõsas tõeliselt hoogu, viljad ripuvad võrsetel, iga 1-1,5 m järel: peaaegu küpsed, kõrval kaks väiksemat, siis veel pisemad, kõrval aga hakkab uus viljaalge alles moodustuma.

Viigilehine kõrvits – on üsna iidne taim, mitmeaastane (meie kliimas kasvatatakse kui üheaastast), pärineb Lõuna- ja Kesk- Ameerikast.

Teiste kõrvitsalistega ristandeid ei anna. Tema lehed on kujult viigipuule sarnased ja sellel on tumerohelisel lehelabal heledaid laike ning on seega üsna dekoratiivne. Kasvab väga kiiresti – soojade ilmadega on varre juurdekasv 15 cm päevas ja rohkemgi. Ta sobib tarade, lehtlate, kuuride ja kuivade puude haljastamiseks. Ühelt taimelt saab üle 100 kg vilju, mis maitselt meenutavad mitte eriti magusat melonit. Viljaliha on tal väga mahlane ja sobib suurepäraselt salatiteks, temast saab teha ka suppi, aga hautatult on lausa hõrgutis !

Temast tehtud pannkoogid on õrnad ja maitsvad. Aga keedis meenutab maitselt päris ananassi !

On avastatud viigilehise kõrvitsa unikaalne omadus: küpsed viljad võivad seista kuni 3 aastat, valmimata viljad (pehme koorega) – kuni järgmise aasta maikuuni. Selle saladuse jälile aitas saada juhus. Kord vigastati saagikoristamise käigus üht vilja, 5 minuti pärast eraldus sealt kleepuvat paksu mahla, mis kiiresti hangus ja sulges haava …