Kirjeldus

Ida-Aafrikast pärit piparmündi perekonda kuuluv aromaatne ürt, mille looduslik levila ulatub Keeniast Tansaania ja Mosambiigi kaudu Lõuna-Aafrikani. Tänapäeval tutvustatakse ja kasvatatakse seda laialdaselt kulinaarse maitsetaimena, peamiselt Ladina-Ameerikas ja Kagu-Aasias.

Kodumaal kasvades on see taim kuni 60 cm  kõrgune ja 1,2 m  laiune  mitmeaastane rohttaim. Meie kliimas kasvades jääb ta üheaastaseks taimeks, seega tunduvalt väiksemaks. Varred on noorelt jämedad, kandilised ja mahlakad. Need kasvavad taime keskelt väljapoole, igas suunas piki maapinda või konteineris olles kaskaadina üle ääre. Kõik taimeosad on kaetud pehmete sametsete karvadega.

Lehed on ovaalsed või südamekujulised, lihakad, kuni 10 cm pikad, servadelt peente hammastega ja olenevalt sordist kas laimirohelised, hallikasrohelised või kirjud. Need on paigutatud paarikaupa, kusjuures üks paar on täisnurga all oleva paariga üleval või all, ja purustamisel eraldub tugev, ürdine, mentooliga aroom.

Õied on väikesed ja märkamatud, kas valged või lillad.

Lehti kasutatakse värskelt lõigatud ürdina, eriti Ladina-Ameerika, Filipiinide ja Vietnami toiduvalmistamisel. Tavaliselt hakitakse need peeneks ja lisatakse liha-, supi- ja oaroogadele, eriti ulukilihale, kalale ja mustade ubade hautistele. Need asendavad hästi kuivatatud oreganot nõudvates retseptides, näiteks linnuliha täidises, pitsa- ja pastaroogades.

Tema hargneva  ja tiheda kasvu tõttu saab seda kasvatada edukalt rõdu- ja terrassipotis või peenras, kus on hea drenaaž, liigniiskust ta ei talu.

Taime lehed sisaldavad suures koguses keemilist ühendit Carvacroli, millel on tõestatud põletikuvastased omadused ja hingamisteid lõõgastav toime. Seda kasutatakse astma ja kroonilise köha raviks.